Mängimine mõnele puhub sisse elu,
nagu väikesele lapsele uus läikiv lelu.
Kuid sellel on ka miinuspool,
sest nagu ka valesti suunatud armunool,
võib see põhjustada palju paha,
mida keegi meist tegelikult ei taha.
Me võime seetõttu päriselust irduda,
ning selle koorma all pooleks murduda.
See võib saada meile kinnisideeks,
muutudes tähtsamakski veest.
Meist võivad saada lootusetud fanaatikud,
nagu piinatud geeniustest matemaatikud,
kes ei tee enam vahet halval ja heal,
arvates end kõrguvat kõigi kohal, peal.
Kuid ehk meid sest päästab me armastav pere,
kellega ka niisama aega veeta oleks tore.
Ei pea enam muret tundma sõltuvuse pärast siis,
sest pere keskis olemine on parim ajaveetmis viis.
Ja kui lõpuks peakski sa mängude peale tagasi pöörduma,
siis pead sa vaid panema ajupooled kokku hõõrduma,
et sa mõistaks elu mõtet tempos kiires,
ning mängiks edaspidi vaid mõistlikuse piires.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment